Inglise kirjaniku Nick Hornby (snd. 1957) kaks esimest raamatut ilmusid 1992. aastal. Sellest ajast alates kuulub tema mahuka loomingu hulka nii ilu- kui ka populaarteaduslikku kirjandust, sealhulgas romaanid, jutud, esseed, kolumnid, filmistsenaariumid. Eesti keelde on praeguseks tõlgitud kaheksa Nick Hornby romaani. Viimane neist „Just nagu sina” ilmus 2022. aastal Kadri Põdra tõlkes (originaalis „Just Like You”, ilmus 2020). Romaani eestikeelse variandi puhul on kasutatud alapealkirja armastusromaan, mida ingliskeelse raamatu kaanelt ei leia. Sisuliselt raamat seda ju ongi, aga kindlasti mitte ainult. Oma oluline osa on autori senistel lemmikteemadel nagu sport, muusika ja poiste kasvatamine ning inimestevahelistel suhetel laiemalt ja ühiskonnaelus toimuval. Suurem osa tegevusest toimub 2016. aastal, mil britid pidid tegema otsuse Brexiti suhtes. Kas öelda jah või ei, selle üle arutatakse ja vaieldakse raamatus palju.
Lugu saab jutustatud Londonis elavate ja tegutsevate peategelaste seisukohalt vaheldumisi – kord toimub tegevus rohkem Lucy, kord rohkem Josephi pilgu läbi. Lucy on „vanemapoolne” (41) kahe poja üksikemast inglise keele õpetaja, kel pooleli lahutus sõltuvushäirete küüsi sattunud abikaasast. Kui tulevad jutuks uue kaaslase omadused, soovib ta et mees peaks olema eelkõige puhas, ja seda just alkoholi ja narkootikumide mõttes. Joseph on „nooremapoolne” (22) ja elab veel koos emaga. Tal on ülikool jäänud majanduslikel põhjustel pooleli, aga tööotsi jätkub: ta on eksklusiivse lihapoe müüja, jalgpallitreener, lapsehoidja, töötab vabaajakeskuses, üritab tegutseda DJ-na ning muusikat luua. Ta on kristliku taustaga ja alkoholi pigem väldib.
Kohtuvad kaks inimest, kel huvi teineteise vastu ilmselgelt olemas, aga samas elab neis alateadlik hirm sellepärast, mida võidakse arvata peredes, suhtlusringkonnas, naabruses, töö juures. Proovitakse ikka veel ka „just nagu sina” malli järgi sobilikke variante, aga mitte eriti edukalt. Kodustes oludes toimib suhe osaliste enda jaoks probleemivabalt. Neil on omavahel huvitav, sest vanusevahe ja erineva sotsiaalse taustaga seotud kogemustepagasi jagamine on vastastikku rikastav. Naise pojad on noormehest vaimustuses, kuna temaga saab jalgpallist rääkida, Xbox-is mängida ja koos koolitöid teha. Poistele ei lähe korda ei Josephi tume nahavärv ega vanusevahe nende emaga. Tasapisi suhet avalikustades selgub, et teistelegi mitte eriti. Väike üllatusmoment mõlemapoolses seltskonnas on pigem positiivne. Vastuolud ilmnevad hoopis Brexitiga seoses. Lucy on kindlalt Euroopa Liitu jäämise poolt, aga Josephil kindel seisukoht puudub. Nii ta siis ongi teinud hääletades mõlemasse kasti risti ja erinevalt naise sõpradest ei leia selles midagi imelikku, kuna ta tõesti ei teagi, kumb valik oleks parem. Samas jälgib ta hoolega Ameerikas toimuvat ning Donald Trumpi edu paneb teda vägagi muretsema. Aga mitte erimeelsus Brexiti suhtes, vaid Josephi muusikaalaste ambitsioonidega seotud tutvus noormehest huvitatud lauljatariga ähvardab saada lahkumineku põhjuseks.
Raamatu viimased kümmekond lehekülge viivad aastasse 2019. Joseph ei tööta enam lihapoes, ta on saanud vabaajakeskuses abimänedžeriks ning ei unista enam professionaalse muusiku ametist. Brexitiga seotu on tema jaoks endiselt hägune. Ees on õe pulmad, kuhu minnakse koos Lucy ja poistega. „Lucy ei saanud jätta mõtlemata, et pulmaminek oli omamoodi saavutus. Nad elasid koos ja tähistasid perekondlikke sündmusi koos. Iga päev pakkus rõõmu koos olemisest ja poiste kasvatamisest.” Lucyl ja Josephil tuleb lihtsalt koos edasi minna ja vaadata, kaugele nad jõuavad.
Kerge huumoriga kirja pandud südamlik lugu toimis omamoodi põnevusromaanina. Soov teada saada, mis saab edasi, püsis lõpuni välja.
