Samantha Silva on ameerika kirjanik ja stsenarist, keda tutvustatakse kui italofiili ja Charles Dickensi austajat. Tema esikteos nimetatud kirjanikust on pälvinud originaalis nii lugejate kui kriitikute tunnustuse. Autori teine ajalooline romaan ilmus käesoleval aastal Liisi Rünkla tõlkes ka eesti keeles ja räägib Briti kirjanikust, tõlkijast ja esseistist Mary Wollstonecraftist (1759-1797), kelle lugu äratas autori  tähelepanu seoses Mary Shelley (1797-1851) romaani „Frankenstein” ilmumise 200. aastapäevaga (ilmus 1818). Tegemist on nimelt ema ja tütrega, kelle koosolemise aeg jäi väga lühikeseks. Autorit, kes ka ise ema, huvitas, mida võinuks Mary jutustada vastsündinule oma elust 11 päeva jooksul, mis talle olid elada jäänud pärast sünnitust.

Romaani tegevus on kuupäevaliselt paika pandud: 30. august 1797 kuni 9. september 1797. Nende päevade sisse mahuvad vaheldumisi Mrs B (ämmaemand missis Blenkinsop) poolt edasi antud  sünnitamise lugu ja Mary W (Mary Wollstonecraft, juba viiendat kuud abielus missis Godwin) jutustus oma elust. Missis B ja Mary W – nii nad kokku lepivad teineteist kutsuda, et intiimses situatsioonis kodusem suhelda oleks.

Kui pikaajalise kogemusega ämmaemand Missis B Põhja-Londonis asuvasse Godwinite kenasse kolmekordsesse õunapirukalõhnalisse majja jõuab, tervitab teda uksel rõõmsameelne sünnitaja isiklikult. 38-aastane Mary, kelle esiklapse sünd kolm aastat tagasi läks kergelt, ei oska eesootavast midagi halba karta. Missis B teab sünnitaja välimuse põhjal öelda, et oodata võiks tütart, kes aga paraku ilmaletulekuga viivitada otsustab. Mida ajaga teha? „Võib-olla jutustaksite talle oma loo?” ütleb ämmaemand proua kõhule viidates. Õhtul hilja ta lõpuks sünnib,  ema sõnade kohaselt „Veel üks tüdruk siin maailmas!”

Ämmaemanda soe lähenemine ja professionaalne tegutsemine hubases, armastust täis kodus annavad hea ülevaate tolleaegsest sünnitusabist. Tema usaldab loodust ja naisekeha, kuid juba on juurdumas komme kutsuda sünnituse juurde ülikooliteadmistega noori meesarste, kel paraku vähe kogemusi ja teadmised hügieenist puudulikud. Lugejat säästetakse peategelase viimasest elupäevast (10. september 1797), raamat lõppeb positiivse noodiga – ema soovib tütrele elada nii, nagu kõik elada tahaksid: vabalt.

Vägivaldse isa pilgu all paljulapselises peres üles kasvanud uudishimulik ja teadmishimuline tüdruk pidas juba varakult oluliseks vabadust oma elu üle ise otsustada. Ajal, mil tütarlaste tavapärane roll oli võimalikult ruttu ja soodsalt abielluda, leidis tema võimaluse end ise üleval pidada. Enne kirjutamisele pühendumist teenis neiu elatist seltsidaami ja koduõpetajana ning pidas koos sõbranna ja õdedega tütarlastekooli. Naiste hariduse teema oli talle eriti südamelähedane ning ta oli üks esimesi, kes võttis avalikult sõna rõhutamaks meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Aastatel 1787-1798 trükiti ära paarkümmend tema kirjatööd, millest suurem jagu ilmus kirjastajast sõbra Joseph Johnsoni vahendusel. Sõbranna lapseootus viis Mary Portugali, revolutsioon mõneks aastaks Prantsusmaale ja ameerika ärimehest vabaabielumehe afäärid Skandinaaviasse. Taaskohtumisest kirjaniku ja filosoofi William Godwiniga arenes õnnelik kooselu ja lapseootus viis paari abieluni.

Feminismi emaks nimetatud Mary Wollstonecrafti lühikeseks jäänud elus oli, mida meenutada ning Samantha Silval on õnnestunud erakordse naise lugu värvikalt ja soojalt kirja panna.

Autor on raamatu pühendanud „kõigile meie tütardele”.