Soome kirjaniku Anni Kytömäki (s. 1980) romaan „Margarita” ilmus 2020. aastal ja autorile omistati teose eest Soome prestiižseim – Finlandia kirjandusauhind. Kirjaniku kaks eelmist raamatut, originaalpealkirjadega „Kultarinta” (2014) ja ja „Kivitasku” (2017) on samuti kiitust ja tunnustust pälvinud.
Looduskaitsja taustaga autori loomingus on olulisel kohal inimese ja looduse vaheline side, samuti igatsus vabaduse ja õigluse järele raputavate ajaloosündmuste või sotsiaalse surve all.
„Margarita” tegevus toimub kahel omavahel põimuval ajatasandil – enamjaolt 1950-datel, aga kuigipalju ka Teise maailmasõja ajal. Põhiteemad haakuvad vägagi tänapäevaga: sõda, metsade lageraided ja sellega seotult loodusega toimuv, viirused, naiste õigus otsustada oma elu üle.
Romaani peategelane on Senni Margarita Sarakorpi. Tundliku natuuriga Sennit võrdles isa lapsepõlves ebapärlikarbiga, kelle ladinakeelne nimetus on Margaritifera margaritifera. Paralleelselt Senni eluga kujutab autor ebapärlikarbi eluetappe hetkeni, kus nende kahe teed ristuvad. Lageraietega sõjajärgses Soomes kaasnenud puude parvetamiseks vajalik kiirevooluliste ja käänuliste jõgede „sirgeksajamine” on lõhkunud ebapärlikarbi elukeskkonna ka Kankaristo lähistel Vehkajões. Noor naine tunneb vastutust ja kohustust päästa oma kodujõest viimased ellujäänud sugulashinged. Nii saab tervelt 49 ebapärikarpi võimaluse rännata koos Senniga turvalisse asupaika uuel looduskaitsealal, kus lageraide ohtu pole. Metsandusinspektor Antti on mees, kes naisele sealjuures abikäe ulatab. Tundub, et sugulashinged on nemadki. Teose lõpp on lootusrikas, aga selleni jõudmiseks on vaja peategelasel läbi käia oma eriline, kaugeltki mitte lihtne teekond.
1950. aasta suve algul on Senni Margarita Sarakorpi veidi üle kahekümnene, töötades sõjas mõttetult hukkunud isa jälgedes Kankaristo sanatooriumis masseerijana. Tema emagi on sealsamas ametis. Juba aastaid tegutsenud asutuses, nagu kohalikus alevikuski, on kõik tuttav ja tavapäraselt konservatiivne. Kuid sõda on läbi ja elu minemas paremuse poole. Hooaja alguspäev on personali jaoks tavalisest pidulikum ja Sennigi ootab huviga laeva, mis üle järve esimesed puhkajad kohale toob. Külastajad on suures osas samad, kes enne sõda, kuid uute tulijate hulgas on ka proua Amelia koos arheoloogist poja Aaroga. Kui emast saab Sennile tänulik patsient, siis esialgu kerge suveromansina alanud suhe pojaga toob kaasa traagilise elumuutuse, mis veel aastaid Senni elu mõjutab. Jaaniöö muinasjutt muutub üsna varsti naise jaoks sõna otseses mõttes surmalõksuks. Uus abordiseadus on küll juba olemas, kuid Senni tervislik seisund ei mahu ühegi seadusepunkti alla. „Riigibeebi” peab sündima, kasvõi ema elu hinnaga. Elupäästev lahendus küll saabub viimasel hetkel, aga masseerijale vajalikku jõudu jääb edaspidi väheks.
1954. aasta suvel on Soomes oodata rohkesti lastehalvatus- ehk poliomüeliidijuhtumeid. Taud on seoses reisimisega levinud Rootsist Soome ja sugugi kõik ei mõista, et ka täiskasvanud võivad haigestuda ja invaliidistuda. Kuid ükski haige ei tohi jääda ravita! Helsingis algab ravivõimlemise juhendajate koolitus, milles Senni näeb vaatamata nakatumisohule oma võimalust. Helsingi ei tähenda naise jaoks mitte ainult õppimist ja tööd linnahaigla epideemiaosakonnas. Elu viib ta kokku endiste töökaaslaste ja külastajatega sanatooriumipäevilt, sealhulgas Aaroga. Viimasega suheldes selgub üllatav tõde – jaaniöises vihmasajus kohtus Senni kellegi teisega. Tasapisi jõuab naisele kohale ka tõde haiglapalatis raudkopsus viimased hingetõmbed teinud väikese Onni kohta. Tsiviilelu ees hirmu tundnud ja lähedaste jaoks teadmata kadunuks jäänud endine sõdur Mikko ei saanud oma pojast teada. Tühjaksjäänud metsatalus elutsenud murtud vaimuga noormehe jaoks jäigi sõda kestma – ta hukkus õnnetult tema silmis sõjamasinatega sarnaneva metsalangetustehnika eest põgenedes. Kuid Mikkole pole määratud jääda nimetusse hauda kruusakarjääris, Senni abiga on tal lootust jõuda väljateenitud puhkepaika kangelaskalmistul.
„Margarita” on mahukas romaan, kuhu mahub palju – sealhulgas nii loodust kui ka lootust.
