KEVADSUVISED PUNUTISED
Tosin aastat tagasi käisin floristi kursustel, kus juhendaja Maarika Tubli õpetas – kui teil on ideed otsas, kopeerige loodust, loodus ei vea kunagi alt. Järgnes praktika lillede maaletooja hulgilaos, kus minu esimeseks tööks oli Hollandist toodud kallihinnalisest lõikheinast heinavaipade punumine. Katsetasin sama lihtsat traadipaaride vahele põimimise tehnikat kohalike materjalidega – hundinuia, kõrkjate, tarnade, kastiku jt, tulemus oli märksa pilkupüüdvam. Samas tehnikas on hiljem valminud mul korvid, vaagnad, linnumajad. Näituse eesmärgiks on tutvustada kodumaistest looduslikest materjalidest lihtsaid punumisvõimalusi. Iga oksaraag ja käbi väljendab täiuslikku disaini.
Välja pandud hundinuiast, heinast ja viljast nukud, heinavaibad, kasetohust lillevaasid ja kandikuid, okstest liblikas, kiil ning jänesed on enamus originaallooming, valmides ilma eeskujudeta. Paljude punutiste õpetused olen avaldanud ajakirjades Kodu ja Aed, Maakodu, Kodukiri, Tiiu, Naisteleht. Punudes ilma näidisteta ja viljeledes intuitiivset käsitööd, on tegevuse mõtteks arendada materjalitunnetust ja sõrmeosavust ning fantaasiat, materjal ise juhib protsessi. Kui aga avaldada õpetus trükis, ja inimesed meisterdavad selle järgi, intuitiivsuse moment väheneb.
Heina- ja hundinuianukkude puhul on algne mõte tulnud siiski vene heinanukkudest, saades ideid ka Kanada põlisrahvaste hundinuia- ja briti viljanukkudest. Soengud ja kleidid on vahetatavad, näituse tarbeks on nüüdki paljud saanud värsked juuksed.
Kasetohust vaasid ja kandikud on valmistatud minu praeguse kodukoha viimase metsa kasetohust, mille korjasin raiesmikult… Nii mälestavad nad meie seene- ja marjametsi, lindude ja oravate kodumetsi. Kasetoht on ilus nii väliselt, valgelt kui ka sisemiselt poolelt. Tohupalakad on keeratud ümber plast-, klaas- või plekkanuma ning ümber selle on vitsteks kinnitatud oksapatsid. Vaagna valmistamisel on kasetohurull painutatud sirgeks, lõigatud ristkülikukujuliseks või ovaalseks, servadesse on kinnitatud traadipaarid ja nende vahele on okstest ja oksapatsidest punutud kandiku küljed. Pea kõigis punutistes esineb patsimotiiv.
Okstest olen pununud lisaks putukatele ja jänestele ka korve ja lindude toidumajasid, millest on kavas korraldada suurem näitus sügisel Järvakandis. Mõned neist on näha ka kevadsuviste punutiste hulgas – näiteks tohumaja, mis suvel on rippvaasiks.
Erinevate materjalide ja tehnikate kasutamisel on eesmärgiks tuua välja materjali loomulik ilu, rõhk ei ole käsitöömeisterlikkusel. Iga oksaraag ja käbi ning tohurull ise inspireerivad, millises suunas tegutseda. Peatähtis on loodusearmastus, materjalitunnetus ja käsitööoskus arenevad töö käigus. Punumine on nagu massaaž peopesadele, ka materjalide keemiline koostis mõjutab punujat. Kase-, kuuse- ja männioksad on meeldivalt vaigused.
****
Olen pärit Raplamaalt, 7. eluaastani elasin Valli külas Järvakandi mõisa varemete kõrval. Eelkooliealise lapsena sai paljakäsi Ahtama jões kalu püütud. Esimesed “taimeseade õpitunnid” saingi puruvanadelt, kelle vastsete oksarisust kookonid on võrratud meisterdised, mida jäljendada ja lindudelt, kelle pesad on kunstiteosed. Näitus on pühendatud Ahtama jõele ja lapsepõlve metsadele, millest enamus on hetkel noored võserikud või raiesmikud. Metsannid on asendunud “raiesmikuandidega”, millesse samuti võib suhtuda austusega. Kui lähed marjule või seenele, leiad aga eest hoopis raiesmiku, võid võtta kaasa seda, mis metsast järele on jäänud, ning valmistada neist meened.
Tänapäeval korraldab minu lapsepõlveradadel mõisatuure ja loodusmatku MTÜ Jerwakant, kus tutvustatakse süvitsi kohalikku ajalugu ja loodust. Osa kevadsuviste punutiste näitusest on varsti näha ka Järvakandi mõisas Valli külas.
****
Tänan toetuse ja abi eest: Marju Susi Alu Õmblusest, OÜ Höhle, Mart Pärna OÜ Caevurist, OÜ Harviker, Ivo Vahtmäe Tohuvana Saeveskist, Riina Kivi OÜ Uniplastist, Ailar Laasma, Reimi Loel OÜ Silverbaumist, Juta Heinvee OÜ Hilleberg Eestist, Kalle Kilter, Laur Joonas, Ain Pajula OÜ Näsinast, Raivi Laaser, Kehtna Mõisa OÜ, Heivi Pajula, Artur Kokk, Kalver Künnapuu, MTÜ Jerwakant, Rapla Rotary Klubi ja Rapla Keskraamatukogu.
Marika Mikkor
