Dorthe Nors (snd. 1970) on tänapäeva Taani kirjanik ja tõlkija, kelle romaan „Peegel, õlg, suund” ilmus originaalis 2015. aastal ja nomineeriti ingliskeelsena Man Bookeri auhinnale (2017). Teost on praeguseks tõlgitud ligi 20 keelde. Eesti keeles saab käesoleval aastal ilmunud raamatut lugeda Ene Mäe suurepärases tõlkes.
Raamatu peategelane Sonja Hansen on pärit Jüütimaalt ja esimene oma suguseltsist, kes Kopenhaagenisse ülikooli jõudnud. Juba neljakümnendates, elab ta jätkuvalt pealinnas ja teenib elatist rootsi krimikirjaniku Gösta Swenssoni teoste tõlkimisega taani keelde. Lisaks korralikule teenimisvõimalusele pakub Gösta introvertse Sonja jaoks head jututeemat, sest kirjaniku verised lood on ülipopulaarsed. Neid loevad teiste hulgas nii valitsuse liikmed puhkuse ajal kui ka uue sõiduõpetaja abikaasa. Gösta on alati naisega kaasas, nii mõttes kui sageli ka raamatute näol.
Sõiduõpe on Sonja mureks juba viimased kuus kuud. Teooriaga läks lihtsalt, aga praktika valmistab raskusi. Kuna Jytte-nimelisel õpetajal on vaja alatasa südant puistata, ei ole tal aega õpetada Sonjat käiku vahetama. „Peegel, õlg, suund, sidur alla” on märksõnad, mida Sonja järgib vasakule pöörates, aga teise käigu paneb sisse Jytte ise. Uus õpetaja on autokooli omanik Folke, kelle osav õpetus juhib õpilase justkui iseenesest murekohast üle. Suguvõsa naisliini pidi on naine pärinud terviseprobleemina asendipearingluse – mõnes asendis ei suuda nad tasakaalu hoida, eriti pärast ootamatuid liigutusi. Kui pea ei ole enam probleemi põhjustava nurga all, orienteerutakse jälle hästi. Vanaema suutis ja ema suudab autot juhtida, nii ei anna ka Sonja alla. „Sa oled võitleja,” ütleb ema.
Niisama lihtsalt ei lähe suhete taastamine õe Kate’iga, kes on oma perega kodukanti elama jäänud ja rohkem praktilise meelega. Õed on ajapikku võõraks jäänud – põhjuseks erinevad huvid ja Sonja kohati omapärane ellusuhtumine ja käitumine, mis Kate’i segadusse ajab. Nende lähedased suhted lapsepõlves ja üksindus on põhjuseks, miks Sonja üha uuesti proovib. Õde vastab harva telefonile ja ema-isagagi on suhtlemist vähe. Koduigatsusega seonduvad lapsepõlvemälestused on naisel alatihti mõttes, lisaks ihkab maatüdruku hing loodusesse. Ta teab, et kodune põllutagune nõmm koos laululuikedega on veel alles, aga lähim tee suurlinnas rahu ja vaikust leida on minna tekiga kalmistule, kus lamades tekib ärapääsemise tunne. Möödajalutava hirve saab ise juurde mõelda.
Sonja kael ja käed on arvutitööst haiged ja kuna tal on kombeks peita tundeid enda sisse, käib ta neljapäeviti massaažiterapeut Elleni juures, kes aitab lihaspingetest vabaneda ja tunda, et keha on elus ja olemas. Esoteerikasugemetega massaažiseanss viib mõtted ennustajale, kes ühel peol Sonjale õnnetut armastust ette nägi. Suhe loomemajas kohatud Pauliga jäigi lühikeseks.
Psühholoogist lapsepõlvesõbranna Molly on endiselt pildil olemas, sest ainult nemad kahekesi mäletavad Kopenhaagenis, millised nad kunagi olid, teavad teineteise juuri. Kaudselt tänu Mollyle lõppebki lugu esmapilgul üllatavalt, kuid tegelikult just Sonjale omaselt.
Tegemist on humoorika ja südamliku looga kaasaegsest üksindusest ja lapsepõlvenostalgiast, kus mõtted peategelase peas ja teda ümbritsev tegelikkus, minevik ja tänapäev on kõik justkui ühekorraga lugeja jaoks nauditavalt olemas.
