1969. aastal esitleb kuulus Austria kunstnik Kokoschka ühes Londoni galeriis oma maale. Ootamatult ilmub tema näitusele Mathew Prichard, kes soovib teada, palju võiks maksta portree tema vanaemast. Selleks vanaemaks on juhtumisi maailmakuulus krimikirjanik Agatha Christie. Portree maalimise mõte ei meeldi kummalegi suurmeistrile, ent vastumeelsusest hoolimata saab plaan teoks. Kohtutakse kuue seansi jooksul, saadakse üksteisega lähedasemaks ja räägitakse oma elust avameelseid seiku. Näiteks räägib Kokoschka armastusest Alma Mahleri vastu ja Agatha Christie omakorda jutustab sellest, kuidas ta korraldas enese kadumise. Viimase seansi ajal pistab Kokoschka pintslid tärpentinipurki ja pühib kaltsuga käsi. Ta tõmbab  sügavalt  ja rahuldusega hinge ja lausub: „Ma olen rahul. Paremini ma ei suuda. Teie ja mina oleme üheskoos maalinud suurepärase portree.”Kaks  suurt meistrit vahetavad kirja teel mõtteid kuni  Aghata Christie surmani.