Mudlumi raamat on väga omapärase stiiliga, ta lihtsalt räägib sinuga oma elust, sellest, mida näeb ja teeb, mis talle sellega seoses meelde tuleb. Ning meelde tuleb palju! Raamat on täis üksikasjalikke kirjeldusi majadest ja asjadest neis majades, muidugi ka inimesi, kellest üks, tädi Ellen, oli rahvakirjanik Juhan Smuuli viimane abikaasa. Lugedes tulevad meelde asjad su oma elust, inimesed, vanad ajad ja majad. Sellest kõigest jääb kuhugi kurgulakke väike kripeldus. Või õieti jääks, kui Mudlum poleks nii imepärane jutustaja.

“„Mitte ainult minu tädi Ellen” on ilus ja valus ülestähendus, et inimesed on armsad ja head, aga ka kadedad ja põikpäised, ning see vist kokku ongi armastus, mis inimesest eales lahti ei lase ja alati kuhugi toanurka või taskupõhja alles jääb, just nagu kotitäis vanu riideid või hunnik kohvipuru.” https://va.ee/lagunenud-majade-vundamendile-rajatud-ime/