Jaapan, 1957. 17-aastast Naoko Nakamurat ootab korraldatud abielu isa äripartneri pojaga; see kindlustaks nende perele Jaapani ühiskonnas vajaliku staatuse. Kuid Naoko südame on võitnud Ameerika meremees ja abielu temaga saadaks pere häbisse. Siis aga toob ootamatu avastus endaga kaasa kujuteldamatud valikud, mille mõju ulatub üle aastakümnete tänapäeva Ameerikasse. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, mille sisu seab küsimärgi alla kõik, mida ta isast, endast ja oma perest seni on teadnud. Tõeotsingud viivad naise teisele poole maakera Jaapanisse, kus tal tuleb rahu leidmiseks minevikuga silmitsi seista. Raamatu kaks lugu on omavahel seotud. Loeme kahest naisest, kellest ühes peavad võitlust süda ja tavad ning teine saab teada kodu tõelise tähenduse. „Naine valges kimonos“ on ilukirjanduslik teos, mis toetub tegelikele sündmustele. See on ka kirjaniku isa lugu armastusest, perekonnast ja kannatustest. Naoko on isepäine ja julge ning usub, et kuulama peab eelkõige oma südame häält. Kahjuks tuleb tal oma valikute tõttu silmitsi seista karmide kaotustega. Tori on ajakirjanik, kes elab Ameerikas. Ta jätab hüvasti oma sureva isaga ning avastab, et too on tema eest nii mõndagi varjanud. Tori tahab iga hinna eest isa mineviku kohta rohkem teada saada. Raamat on inspireeritud teise maailmasõja sündmustest. Sel ajal tuli ette palju armulugusid Ameerika sõjaväelaste ja kaunite Jaapani neiude vahel. Rassidevahelistele suhetele vaadati väga halva pilguga ning nendest suhetest sündinud lapsed enamasti ellu ei jäänud, kuid need lapsed elavad nende olemasolu teadvustamise kaudu.

Slovaki juurtega autor Ana Johns õppis ajakirjandust ja töötas enne kirjutama hakkamist üle kahekümne aasta kunsti vallas. Teos on tema esimene romaan, mis köidab lugejat üle aegade. Eelmise raamatuga mõneti sarnane on järgmine teos. Neid ühendab sõjajärgne aeg – 50ndad ning meeste tugev domineerimine, mis ei anna ruumi naise enda otsustele ega tahtele.

Romaani sündmustik rullub meie ees lahti 1957. aasta maikuus Pariisis, mil Teise maailmasõja haavad on alles paranemas ja Alžeeria sõda eskaleerumas. Saffie, salapärane ja habras saksa tütarlaps, saabub flöödimängija Raphaëli majja. Raphaël palkab noore naise endale koduabiliseks, kuid on temast niivõrd võlutud, et teeb talle õige pea abieluettepaneku. Kui Raphaël palub Saffie’l viia oma flööt parandusse ungarlasest pillimeistri Andrási juurde, võtab nende kõigi elu ootamatu pöörde. “Ingli märk” on lummav romaan armastusest ja reetmisest, minevikupainetest ja nendega toimetulemisest, sellest, kuidas suur ja väike lugu, ajalugu ja inimsaatused tihedalt ja paratamatult põimuvad.

„Ingli märk“ on hästi kirjutatud ja tõlgitud ja väärib seetõttu Eesti lugeja tähelepanu. Kannatusi ei saa võrrelda on romaani moto. Hustoni raamatus on Saffie selgelt kõige suurem kannataja. Ta kannatab mõõtmatult rohkem kui teised tegelased, kes on mehed. Siin avaldab ennast kirjanik kui feminist. Naise karistamine vägivallaga on romaani meestegelastele vahend, millega kaosesse pööratud maailmas korda luua. See on aeglaselt kulgev lugu. Autor võtab justkui lugejal käest kinni ning viib endaga kaasa valusale teekonnale. See on romaan, kus pehmemad, vaiksemad hetked vahelduvad õhku ahmima panevate valusate momentidega. Kindlasti kiitused raamatu tõlkijale. Keel on eriliselt “õhuline”, isegi luuleline kohati. Kokkuvõtteks on see raamat, mida nautida, ehkki on valus lugemine.

Nancy Huston on sündinud 1953. aastal Kanadas Calgaris, 1973. aastast elab ta Pariisis. Ta kirjutab peamiselt prantsuse keeles, tõlkides oma teoseid ise ka inglise keelde. Hustonilt on ilmunud 16 romaani. Tema looming on pälvinud mitmeid mainekaid kirjandusauhindu. Eesti keeles on temalt ilmunud romaan “Murrangujooned” ja esseeraamat “Loomispäevik”.

“Kõik need südamesopid” on psühholoogiliselt peen armastuslugu rikka töösturi pojast Ludovicist ja tema naisest Marie-Laure’ist. Paari elu koos Ludovici isa Henri, tolle naise Sandra ja teener Martiniga kulgeb vääramatu argisusega seni, kuni saabub elegantne Fanny, Marie-Laure’i ema, kelle isiksus ei jäta ükskõikseks ei Ludovici ega tema isa Henrit. Françoise Sagan (1935-2004) sai kuulsaks juba oma esimese raamatuga “Kurbus kummaline tunne”, mille ilmudes oli ta kõigest 19-aastane. “Kõik need südamesopid” on Sagani viimane romaan, mis leiti pärast tema surma ja mille avaldamine 2019. aastal kujunes üheks Prantsusmaa kirjandusilma suursündmuseks. Kuigi lõpetamata, on see oluline tükike Sagani kaalukast loomingust ning läbi ja lõhki intelligentne, sarkastiline, toretsev ja häbitu.

Eesti keeles on varem ilmunud Sagani teosed “Tervitan sind, Kurbus. Eriline naeratus” (1960), “Kas te armastate Brahmsi” (1975), “Segiaetud voodi” (1994), “Kurbus kummaline tunne. Killuke päikest jahedas vees” (1995).

Oma kuuekümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul 14. mail 1886 istub eesti ajakirjanduse isa, laulupeotraditsiooni algataja ning tulevase Eesti hümni sõnastaja Johann Voldemar Jannsen Tartu kodus, sirvides nooruses kirjutatud Pärnu päevikut „Diarium“ (1850–1861). Tal on seljataga kaks ajurabandust. Tütar Lydia (Koidula) vaevleb Kroonlinnas surivoodil. Jannsen ise koos naise Emiliega on noorima poja Eugeni ning ta abikaasa Olga hoole all. Päeviku lugemisest hargneb Jannseni pihtimuslik sisekõne teekonnast tagasi lapsepõlve, noorusesse ning küpsesse meheikka, kõigi nende tegude juurde, mille läbi sai eestlastest rahvus.

Sada kolmkümmend aastat pärast Johann Voldemar Jannseni sündi, 15. mail 1949 viib nooruke naine Johanna Koitla oma poja Reinu Pärnu III lasteaeda, mis asub Jannseni kooli- ja kodumaja kõrval, jagades sellega ühist õue. Algab autorimina pikk ja siiani kestev teekond Jannseni äratundmiseni.

Rein Veidemanni viiendas romaanis põimuvad otsekui Möbiuse lehena eesti aja- ja kultuuriloolised seigad ning tegelased elu- ja omaelulooliste sündmuste ning kogemustega. Selle üle valitseb võimalikkus. Võimalikkus kui küsimus Vändra karjapoisi Jaan Jenseni tõusmisest Eesti rahva juhiks, Johann Voldemar Jannseniks. Võimalikkus kui vastus tema hingeelus toimunule. Ja lõpuks võimalikkus kui kirglik lootus, et jõudmine Jannsenini ei oleks ainult teadaoleva kordamine või mõne uue varjundi avastamine, vaid et see oleks üks lõik eestlaste põlvkondi ühendavast eneseleidmise teest. Neid võimalikkuse küsimärke võib raamatust veel leida.

Jannseni päevik „Diarium“ ilmus eesti keeles 20 aastat tagasi (2001) Malle Salupere tõlkes Pärnu muuseumi väljaandena ning sisaldab üllatavaid paljastusi, mõttekäike ja seoseid. Neid kahte raamatut oleks huvitav paralleelselt sirvida.

„Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Peagi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutuse seista enda eest ning valida armastuse.

Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud Neshovi-raamatutega, mis on mitmete auhindadega pärjatud. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).

Armastuse ja huumoriga kirjutatud südamlik lugu ühe mehe üllatavast eneseleidmise teest läbi seikluste, mis annavad ta elule uue mõtte. Viiekümnene ja lahutatud, on ta hiljuti teada saanud, et pole oma tütre Gudrun Waterlily bioloogiline isa. Ta on vajunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud kogu elujõu. Hooldekodus oma seniilset ema külastades mõtleb Jonas vargsi, kuidas, millal ja kus end oma viletsusest vabastada. Et tema ainus tütar ta laipa leidma ei peaks, otsustab Jonas, et kõige parem on surra välismaal. Kaasas vaid tööriistakast ja vahetusriided, lendab ta nimetusse riiki, kus õhus on tunda möödunud sõja hõngu. Ta broneerib toa väikeses väheste külalistega hotellis Silence. Seal elades saab ta aru teiste inimeste armide sügavusest, hakates samal ajal oma hingehaavu uues valguses nägema. Tähistamaks elu lõpmatuid valikuid, muutusi ja teist võimalust, on „Arm“ innustav lugu mehest, kogukonnast ja teekonnast läbi meeleheite sügavuste elu mõtte taasleidmise poole.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, miks ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr.

„Arm“ on Islandi kirjaniku ja kunstiajaloo professori Auður Ava Ólafsdóttiri (sünd 1958) viies romaan. Teos on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Miks seavad inimesed luureandmete kogumiseks oma elu ohtu? Kuidas tagavad luureteenistused, et agendid teevad seda, mida nemad soovivad ega reeda neid? Milline on täiuslik luuraja? Erinevate riikide praegusi ja endisi agente intervjueerinud Michael Smith loob mitmekihilise pildi sellest, miks spioonid spioneerivad, mis neid motiveerib ja mis muudab nad efektiivseks. Armastus, seks, raha, patriotism, risk, seiklus, kättemaks, sisemine sund, õige asja ajamine… Autor jutustab suure hulga spioonilugusid, nii kuulsaid kui ka senitundmatuid, agentide enda inimlikust vaatepunktist. Lood on valitud nii, et näidata, miks luuraja luurab ja mis paneb inimese oma kodumaad ja sõpru reetma.

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. „Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi. Raamatusse on koondatud subjektiivne valik saadetest ja sarjadest, mis olid mõnes vallas esimesed, üllatasid uudse lähenemisviisiga, saavutasid erilise vaatajamagneti maine või avasid mulle vahetu tegijana oma olemuse,» lisab autor selgituseks. Siia on koondatud 101 märgiliseks saanud saadet ja sarja Eesti teleajaloost, päris algusest tänase päevani. Esindatud on nii riigitelevisiooni kui erakanalite toodang ja jutustatakse saadete valmimise lugusid, räägitakse karismaatilistest saatejuhtidest ja taustatiimist. Raamatu kirjutamise algusest on juba mõndagi muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus” uute tegijatega “.Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud.

Krista Kaer soovitab: “Kui meil on juba olemas 65 aastat eesti teleajalugu, siis annab sealt välja sõelata põnevamad saated ja ka need, mis on huvitavad veel praegugi. Väga hea ja ülevaatlik raamat, aga mitte kuiv ja hillitsetud, vaid lõbus ja elav, nagu teatavasti peab olema ka üks hea telesaade.”

Merle Karusoo subjektiivne dokumentaarium teeb ukse lahti ja lubab ühte õhku hingata inimestega, kes tegid toona teatrit ja teevad praegugi. Samas äratab ta ellu ka paljud need, keda meie hulgas enam pole. Eelkõige muidugi Panso, kelle päikeselise ja energiast pakatava lennuka teatrimehe kuvand sai elu lõpuaastail tumedaid toone juurde.

„Panso tuli teatrist ära, tuhmus. Kui polnud enam märatsevat vitaalsust, energiat, kui polnud enam ümber ei sõpru, ei jüngreid… Ometi tundub just see aeg – esimesest infarktist 1973. aasta alguses kuni surmani detsembris 1977– ilus ja hirmuäratav nagu päikeseloojang. Ajal, mil Panso kirjutab siin raamatus tsiteeritud kaarte, olid veel ütlemata kõik need suured, ilusad ja õiged sõnad, mida jätkus küllaga pärast tema surma. Seepärast jutustavad kaardid pigem üksindusest, valust, mahajäetusest – ajast, mil ta nii väga puudust tundis elu hoida aitavatest sõnadest. Ja mina olen üks nendest, kes ei osanud talle neid sõnu ütelda. Meil suuremat meest teatrisajandis ei ole, ometi on tema pärand läbi töötamata. Mina seda lünka ei täida, mina kirjutan oma võlast. Siin raamatus on palju juttu paljudest inimestest ja ma tean, kui ebamugav on leida oma nime trükituna. Olen püüdnud, et see poleks liiga ebamugav.“ Merle Karusoo.

„Panso eluõhtu, aga võib-olla üldse ta olulisemaid lavastusi on „Ehitusmeister Solness” ja „Tants aurukatla ümber”. Esimene on ta kõige isiklikum lavastus. Nagu Ibsengi, pidas ta siin kohut iseenda üle ja püüdis oma eluvalikut põhjendada. Kord tulin teda otsima Salme tänava koledasse saali, kui näitlejad olid peale proovi juba lahkunud ja ta seisis üksi tühjal laval, ning pärast rääkis minuga kõrvalkoridori rahutus tühjuses. Terav valus selgus jõudis minuni: ta on ise see Solness! Tal ei õnnestu iial omi trolle projitseerida Heino Mandrisse (kes Solnessi mängib)! Panso oli loodud olema üksi.“ Lea Tormis.

„Panso oli uuesti IV haiglas. Samal ajal oli lavakunstikateedri juubel. Panso ei saanud minna. Ta oli paigutatud eraldi ruumi ja ma pole Pansot kunagi nii kurvana näinud. Ta rääkis ainult kateedrist ja kateedrist, et kateedris on pidu, et tema ei saa sinna minna ja tema ei saa olla kohal. Ja siis tekkis mul mõte: kirjuta kiri, ma viin neile! Panso sattus sellest nii elevusse… Panso kirjutas pastapliiatsiga paberile – üks kord, teine kord, kolmas kord. Mõnel paberitükil on näha, et tal on vist olnud väga kurb. Viisin need kirjad kateedrisse.“ Mari-Liis Küla.

Autori, kirjastuse Tänapäev pikaaegse juhi ja kogenud tõlkija esimene jutukogu, kus on vähe pretensiooni ja kunsti tegemist kunsti pärast – teost kannab jutustamisrõõm. Tegelased põrkuvad, imestavad üksteise veidruste üle ning lähevad siis õlgu kehitades laiali ja naasevad igapäevase elu juurde. Tuleb esile tõsta Tauno Vahteri oskust pinget ja pinevust üleval hoida isegi siis, kui mitte midagi ei juhtu.

Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast. Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed. „Pikaajaline kokkusaamine“ ajab mitmes kohas muigama. Parimaks kõhukõverdajaks on „Urmas läheb koopasse“. Seega julgeks „Pikaajalist kokkusaamist“ soovitada lausa hea tuju raamatuks, nagu rõõmsad kollased kaaned juba vihjavad.

Nende kaante vahele on üheksa Eesti teadlast koondanud ülevaate kõigest, mis seostub tuumaenergeetikaga. Siin on kirjas selle sünnilugu ja kasutuselevõtt; toimimispõhimõtted ja kasutusvaldkonnad; eri põlvkondade reaktoritüübid, nende ohutus ja tulusus. Tähelepanu all on Eestile lähimad tuumajaamad ja ümberkaudsete maade kogemused. Selgitatakse radioaktiivsete jäätmete olemust, käitlemist ja ladustamist. Kuidas kustutada inimeste ja masinate üha kasvavat energianälga nii, et tulevastele põlvedele säiliks osagi siinsest puutumata loodusest ja planeedi ressursid ei hävineks? Tuumaenergeetika on üks enamlevinumaid puhtaid energiaallikaid, millest ei saa sellele põletavale küsimusele lahendust otsides kuidagi mööda vaadata. Millised on selle väärtused, ohud ja keskkonnamõjud?

Raamat on Eestist lähtuv ülevaatlik sissejuhatus hämmastavasse, suurte võimaluste, kuid kahtlemata ka paljude vastuoludega energialiiki. See on hariv infoallikas, et pidada ühiskonnas teadmispõhist arutelu tõsiste tulevikuvalikute teemal. Kogumiku üks tegijaid, toimetaja Mihkel Loide on Rapla taustaga.

See hoolikalt koostatud, rohkete värvifotode ja kaartidega varustatud valik 500 jalutuskäigust aitab rändajal avastada maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja muusikute kirevat pärandit. Siin on kultuuriliselt olulisi ja looduslikult kauneid radu mitme kontinendi matkaradadel, maakohtades, rahvusparkides, metsikul maastikul ning suurlinnades. Retked on lühikestest jalutuskäikudest ühepäevareisijatele kuni mitmepäevaste matkadeni neile, kes otsivad tõsisemaid väljakutseid. Ükskõik, kas uidata Rooma tänavail Raphaeliga, matkata Yorkshire´i nõmmedel õdede Brontëdega või liikuda mööda Mississippi jõge koos Mark Twainiga, raamatus leidub kogu vajalik informatsioon huvitava teekonna planeerimiseks ajaks, kui saame taas reisida. Jalutuskäikude taga olevad lood lähendavad meid isiksustele. Raamat on koostatud maailmajagude järgi.